Olen autodega tegelenud lapsest peale – kasvasin üles garaažis isa kõrval.
Juhtisin 28 aastat oma autoremondiettevõtet. Tänaseks olen aktiivsest ärist kõrvale astunud, kuid erialaste teemadega tegelen siiani. Kõik, mis puudutab autotehnikat, on mulle peensusteni tuttav.
Kokku teeb see üle 36 aasta praktilist kogemust.
See oli väike eellugu.
Viimasel ajal olen üha sagedamini kuulnud väidet, et vanad autod on suured saasteallikad.
Ausalt öeldes ei ole selle väitega võimalik nõustuda.
Nimelt läbivad kõik liikluses osalevad sõidukid tehnilise ülevaatuse – ja nõuded ei ole ajas leebemaks läinud, vastupidi.
Minu enda autod on alati olnud heas korras. Isegi nii heas, et vahel on ülevaataja öelnud:
„Summutist tulev heide on puhtam kui mõnel paari aasta vanusel autol.“
Oletame, et kellelgi on kümnekonnast sõidukist koosnev kollektsioon.
Neli neist on erinevatel pereliikmetel igapäevases kasutuses.
Kõige uuem neist on aastast 2011, vanuselt kolmas aastast 2003.
Need ei ole romud. Need on hoitud ja hooldatud autod, millel igal on oma lugu jutustada.
Seetõttu on väiklane kõiki vanu autosid ühe mõõdupuuga „saastajateks“ tembeldada.
Tegelikkus ei ole siiski nii mustvalge.
On arusaadav, et sellist juttu räägitakse ilmselt selleks, et õigustada uusi makse ja suunata inimesi kellegi diletandi meelest nn „õigete valikute“ poole.
Aga siis tekib paratamatult küsimus:
Kui mõistlik on sundida Eesti inimesi keskkonna nimel ennast ohverdama, samal ajal kui mõni suurriik meie aastase pingutuse vähem kui tunniga ära nullib…?
Tekib ka üks lihtne, aga ebamugav küsimus.
Kui täiesti töökorras autod pressi alla saadetakse, siis kas see on keskkonnahoid – või lihtsalt ressursside raiskamine teises vormis?
Ühelt poolt räägitakse säästmisest.
Teiselt poolt toodetakse samal ajal uusi autosid, kulutades uusi materjale, energiat ja tööjõudu.
Kumb neist tegelikult loodust rohkem koormab?
Olukord on muutunud paradoksaalseks.
Oletame, et eelpool mainitud kollektsiooni omaniku pere soovitab autod enne 2027. aastat maha müüa.
Aga kui seda nõuannet maksudest pääsemise eesmärgil rakendada, siis tekib kohe järgmine küsimus:
Mille poolest on autode kollektsioon erilisem kui mõni maalide, markide või tühjade õllepurkide kollektsioon, et neid peab surnuks maksustama?
Kollektsiooni autode müümine ei ole aga tegelikult lahendus.
Põhjus on väga lihtne: mõne auto statistiline väärtus on täna sama või isegi väiksem kui selle registreerimistasu.
Teiseks, on uute autode müüminegi Eestis pea võimatu missioon, rääkimata kasutatud autode müümisest.
Tuleks lammutusse saata?
See on veelgi ajuvabam tegevus kui veetõrjele tulevõtu koha ehitamine.
Missugune intelligentne inimene saadaks pressi alla heasse korda taastatud sõiduki, mis on vastupidav, tükike autoajaloost ja mis on oma eksisteerimise käigus tasunud bioloogilisest jalajäljest tekitatud võla?!
Nii tekibki suletud ring:
müüa ei saa,
maksud kasvavad,
lammutamine tähendaks sisuliselt loobumist millestki, mille nimel on inimene suure osa oma elust töötanud.
Naljaga pooleks on soovitatud maskiga pangast laenu võtta.
Huumor küll – siiski mitte eriti praktiline lahendus.
Seega küsimus suurele ringile:
Kas leidub arukaid inimesi, kes oskaks soovitada, mida sellises olukorras päriselt teha?
Ootaks meeleldi mõtteid, mis aitaks olukorra lahendamisel edasi liikuda – mitte pilduda loosungeid.
Seda kõike selleks, et illustreeriv pilt ei peaks tulevikus teostuma.
Hüvasti haruldased Saabid… või mis?
PS. Kui korras auto muutub probleemiks, siis ei ole probleem autos.
